Hong Kong'ist lendasime edasi Borneo'le.
Esimese asjana lendasime kohe edasi Sandakan'i, kuna tahtsime minna river cruise'le ja jungle walk'ile. M6eldud, tehtud. Ja kui ma Hong Kongi kohta mainisin, et teenindus jätab soovida, siis Malaisias on inimesed lihtsalt niiii ülis6bralikud, lahked, abivalmid ja vastutulelikud. See oli nii positiivne üllatus. Nii meid siis viidi ja toodi igale poole.
Kunna lennujaamast kuni meie ööbimiskohani oli 2 tundi autos6itu, siis lobisesime me autojuhiga elust ja muust p6nevast.
Saime teada, et palmi6li istandused on muutunud t6eliseks ohuks ahvidele ja muudele metsloomadele, kuna neid istandusi luuakse muudkui dzungli arvelt ja loomad lükatakse inimestele järjest lähemale. Paljud kohalikud on v6tnud omale missiooniks selle vastu v6idelda.
Veel saime teada, et kohalikud küll austavad elevante kui nad migreeruvad ühest kohast teise, aga samas ei ole nagu eriti 6nnelikud, kui nende küla jääb elevantide teele, kuna see tähendab, et üks hommik v6ib ärgates näha täiesti mölkis autot, millel on kastist k6ik välja loobitud ja üks udutuli puudu, v6i siis näiteks et esiukse ees on k6ikide mööda läinud elevantide poolt jäetud suur hunnik s6nnikut mälestuseks. Elevandid pidid ennast ka veel usinalt vastu maja palke nühkima, nii et kogu maja 66tsub kokku kukkumise äärel. :-)
Meil kahjuks ei 6nnestunud elevante see kord näha. Nad olid vist paar nädalat tagasi just sealt külast läbi läinud.
Me peatusime siis Last Frontier Resort'is. Väga armas ja hubane hüttide kompleks puulatvades kuhu viis mega pikk trepp, mis koosnes täpsemalt 538st astmest. Meil oli ikka kett maas poolel teel üles, ja me pidime ikka oma paar korda päevas üles ja alla vantsima. :-) Nii et trenni sai ka tehtud. Polnd seal miskit ainut lebotamist. :-)
See kuulus pikk trepp
Kuna me olime sel hetkel ainukesed külalised seal resort'is, siis saime ise otsustada, millal mida teha tahtsime. Käisime kahel river cruise'il mööda Borneo pikimat j6ge, Kinabatangan (560 km). Ma ikka nii väga tahtsin näha
krokodille. Aga kuna ilm oli pilvine, ja mitte just k6ige palavam, siis nad ei pidanud eriti veest välja ronima. Ma siis ikka iga kord hüppasin üles ja uurisin meie giidi käest, et näe kas seal pole mitte üks krokodill, kui mingi ujuv puujupp vastu ujus. Kahjuks ei osutunud ükski mu nägemus t6eks, aga meie giidile pakkus minu entusiasm ülimalt palju nalja.
Muidu nägime ikka erinevaid linde, ahve, paari ussi ja paari monitor sisalikku. Väga äge oli ahve omas elemendis ja omas keskkonnnas näha. Nad ikka asjatavad täiega seal puulatvades. :-)
River cruise
Teisel päeval käisime jungle walk'il. Seal dzunglis ikka vihma ladistab enamuse ajast vist. Iseenesest andis see ehk meie elamusele p6nevust juurde. K6ik ahvid otsisid varju suurte puulehtede all. Nägime ka ühte orangutangi, kes meid tulemas kuulis ja tegi pika vabalangemise puu tipust alla läbi paljude okste. Nii et me nägimegi kogu puud sahisemas ja paari karvast kätt, kes puude okstest kinni üritas haarata.
Jungle walk
Tegime ühe vahepeatuse ka Sepilok Orangutangi varjupaika. Seal korraldatakse organgutangide söötmisi kell 10 ja kell 15. Ja aru ma ei saa, kuidas inimesed ei m6ista, mis tähendab, kui öeldakse, et peab vait olema. Ise nad teevad suht k6ik selleks, et ükski ahv ligi ei tuleks, kuna inimest lärm on nii suur. Brr.. oii ma olin kuri. Eriti paari hiinaka peale. Neil puudus igasugune elementaarne distsipliin sellistes situatsioonides. Urr...
Igatahes 6nnestus meil seal siiski ühte orangutangi näha, kes tuli kohale. Vaatas sinna ämbrisse, valis tüki papayat ja siis vudis mööda köisi jälle eemale. Selle eest ei hoidnud väikesed makaakahvid ennast tagasi et orangutangide söögile üks null teha. Actionit jätkus seal terveks tunniks. :-) Väga lahe oli neid jälgida.
Sepilok Orangutang Sanctuary
