Christianil tuli geniaalne idee ronida Mount Kinabalu otsa. See on ca 4100 m k6rge. Ja tuli välja, et see on üks popp mägi. Me bronnisime selle juba 6 kuud ette, ja saime ainult teatud päevadeks bookingu. Nii et ülejäänud reis sai bookitud siis ümber meie mäe vallutamise.
Mina polnud siis miskit sellist varem proovinud, ja m6tlesin siis et noh miks ka mitte. Ja kuigi sel hetkel peaks olema kuiv hooaeg, siis sadas seal ikka vihma peaaegu et non-stop. Me saime kahe peale giidi. Pisike kohalik malaisia kutt Niklas, kes ronib sellel mäel 6 päeva nädalas. Täitsa l6pp ikka. Pole siis ime, et tal ei tulnud ühtegi higipiiska ka otsaette päris pikka aega, ja ta saatsis sms'e mööda neid kive üles turnides. Me selle eest hingeldasime nii et. Keel oli vestil kogu aeg, ja oleks v6ind vabalt igas peatuses särki vahetada.
Teatud k6rgusel tekkis peavalu, mis tugevnes k6rguse suurenedes. Viimased 500 meetrit tundusid igavikuna. Laban Rata öömajja j6udes olime läbimärjad ja läbikülmunud ja peavaluga. Brr... siis pidime suht varakult magama minema, et siis jälle kell 02:00 öösel t6usta. Kuna öö läbi sadas vihma, siis öeldi, et täitsa tippu minek v6ib olla suht ohtlik ja nad soovitavad pigem mitte minna. Osad siiski läksid. See oli olnud ka paras katsumus. Ja lubatud päikeset6usust polnud ka haisugi. K6ik oli paksult pilvi täis. Sellest oli iseenesest kahju, kuna me oleks tahtnud seda seal tipus kogeda.
Siis hakkasime alla liikuma, ja kui ma enne arvasin, et mäkke ronimine on raske, siis tundus see lapsemänguna alla mineku k6rval. Kui ma viimaks alla j6udsin, olin üle keha kange. Nii et pidime kohe kindlasti massaazi kusagilt saama.
Teel üles
Laban Rata
6nnelikult tagasi alguses
No comments:
Post a Comment